Vabaduse mõtteis endisel Nõukogudemaal

Foto NAGI's: 800x1200_8180

 Sõitnud 5-7 tuhat kilomeetrit, kohtud justkui endise Nõukogudemaaga, leiad nostalgilisi pilte ja kuuled uuenenud olus eurotuulte sahinat. Pikad linnadevahelised vahemaad maanteedel kutsuvad meenutama, mida tuttavlikku oled varem kogenud. Puutepunktid mineviku ja olevikuga panevad küsima ja vastuseid otsima.

   Minu esimene õhulend Krimmi oli 30 aastat tagasi ja viimane kroonide tuleku aegu, kokku kuskil 10 reisi. Tänaseks olen juba kolmel juhul lennukile eelistanud autot. Auto annab vabaduse peatuda, kus süda soovib. Sean pildimasina üles ja talletan läbielatut. Pealegi on see ekskurss, kuidas võib kasinalt elades saada hea ainevahetuse, kehakaalu vähenemise ning koguda elamusi. Reisides kahekesi on 3 nädala kulud ühe isiku kohta 350 €, kui programmis end ravida: kuivad stepituuled, egiptlaste meetodil muda kasutamine, soolajärv, merevesi ja päike. Taktikaks raha mitte kulutada alkoholile ja lõbustustele. Kui aga eesmärgiks lõbu ja eksootika, mida siin piisavalt, peab mahukas rahakott ühes olema.

    Reisikiri on teadmistepõhine ja ajaloolis-poliitilises võtmes, kaunistatud fotodega. Olen fotoaparaate kauem käes hoidnud, kui sputnikud kosmoses lennanud, seetõttu julgen oma pildivaateid soovitada. Kirjutis valmis krooni aegu, mil Valgevene rubla oli devalveerimata.

    Sõidan viikingite puutepunktidest stepiavarustesse ja kuni Musta mereni välja. Külastan valikuliselt Krimmi mägesid ja Ukraina 7. ime objekte. Jõuan Karpaatia kaudu koju tagasi. Kirjatükis on asulanimetuste järel sulgudes teetähised, kasutuses olevad marsruudid ning geograafilised punktid. Seega, kui kasutada 3D Google Planeet Maa tarkvara http://www.google.com/earth/index.html saab reisi jälgida ka kolmemõõtmeliselt.

    Krimmi sõites tajud, kuidas Ukraina loodus sind ülendab ja koguni tohterdab. Läbi Valgevene jõuab kiiremi, võrreldes Poola kaudu reisimisega. Mõnevõrra isegi odavam, kui kõrvutada viisatasu poolakate altkäemaksu nõudega. Olen Ukraina piiril kuni 10 tundi oodanud, koheselt oleks saanud aga 50 $ eest. Poolakad teevad päevas mitu reisi, et osta odavat Ukraina bensiini, tubakat ja alkoholi. Omad mehed hoiavad järjekorda ja hangeldavad piiriületuse eelisõigustega. Samasugust olu kohtab tollipunktides ka tagasi sõites. Valgevenes pole sellist piiriäärset kaubandust ja maksimaalselt mõne tunniga jõuab Ukrainasse.

Kirjatüki 1. ja 5. peatükis leiad olupilte Valgevenest,2. peatüki tõmbekeskmes on Poltaava, Kahovka hüdroelektrijaam ja 100 km pikkune Arabati säär Aasovi meres, 3. peatükki mahuvad Krimmi vaated ning Jevpatorija tervistavad võimalused, 4. peatüki huviväärseimad on kindlused UNESCO nimistust, mäed ja asumid Karpaatias.

Esimene peatükk ehk Valgevenest autoga Dnepri jõeni

Hommikune Valgevene võtab meid uduga vastu. Keskpäevaks oleme sellest väljas ning jõudnud viikingite poolt tunnustatud Polatski linna. Pargist avastame Euroopa keskpunkti tähised. Minski lähedal salvestame Hatõni tragöödia. Jäädvustame UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud Mirski ja Njasviži kindlust. Jälgime, kas Dražno külas võisid omad mehed omasid tulistada ja kuidas on seda mitmel pool märgistatud. Külastame ärksameelset Babruiski linna. Uurime Kalinkovitši kirikute traagilist saatust ja tänast olu. Mõtiskleme, kas punameelne on inimene või riik.

Algus ehk viisa ost

Reisi alustuseks vajad viisat. Pärnu mnt maja 106 juurest keerad vasakule, kui tuled Pärnu poolt, könnid veel 100 meetrit ja Magdaleena tänavas näed kõrget maja nr. 3 Valgevene lipuga. Aja kokkuhoiu mõttes on kavalam avaldus saatkonna kodulehelt välja printida ja kodus täita. Maksad 35 eurot ja pangakviitungi ettenäitamisel saad 5 päeva möödudes viisa.

    Koduakna all on jasmiinid närtsimas, suvilas kartulivaod valgeis õites. Sõitu alustan hommikul kell seitse, kui spidomeeter nulli seatud.

    Daugavpilsis täidan bensiinipaagi. Neste krediitkaardiga on see lihtne. Tollipunktini 45 kilomeetrit.

Foto NAGI's: Skeem: Valgevene huviväärsused.+2-800+Valgev_oSkeem: Valgevene huviväärsused.

Enne kui Urbanõ tolliametnik märgistab passi saabumise aja, pean täitma migratsioonikaardi ja tasuma transiiditasu 15 dollarit. Valgevenemaal on riigikeeleks valgevene ja vene keel. Sain 7 päevaks sõiduloa. Transpordi inspektsiooni pääsmikku ei tohi kaotada. Kui lahkud riigist mingist teisest tollipunktist ja pole ette näidata tasumise kviitungit, tuleb uuesti maksta. Samuti vaja alles hoida registreerimise kaart, see on esimene asi, kui miilits peaks sind tee peal peatama. Piiripunkti „Belarusbanga“ kassast sain vaevata 80 euro eest 314 tuhat rubla ( 1 euro 3925 rubla, 2011. aasta maikuus rubla devalveeriti ja praegu maksab 1 € 6915 rubla).

Braslai (55°38'27"N, 27°2'14"E)

Vaata kaarte!

(vene keeles Braslav) sisenedes jääb turismibaas paremale, enne teeäärset järve. Pole midagi lihtsamat kui järve ääres ööbida.

Spidomeetris 0700, esimene öö autos!

Hommikukohv suurest Hiina termosest. Olgu lisatud, et 30-aastane nõu andis kodunt kaasa võetud jooki kuni Musta mereni.

    Kell on kuus. Polatski linnani 130 km. Vasakul ja paremal järved ning Valgevenele iseloomulik udu.

     Hotškava bussipeatuse lähedal niidab külamees heina. Juba mitu vaalu maas. “Bog v pomoštš !“ Vana mees mõistis, mida soovisin, ja polnud aparaati nähes sõnaaher. Mehel kodus 2 lehma, kes iga päev 30-35 liitriga pere büdžetti balansis hoiavad. Turul saab 1 liitri eest 1000 rubla, kokkuostust poole vähem. Piima müügist kogub enam raha, kui pension pakub. Tuleb välja, et vestlen miljonäriga! Kodus tal veel 2 siga. Ligi hektar kartulipõldu, kust talgute korras saak üles võetakse. Naine samuti peaaegu poole- miljonilise pensioniga. Loomi võib pidada kuis kellelgi jaksu. Kolhoosis tööpuudust ei tunta. Mine või kadedaks! 

Foto NAGI's: Foto: Hobune viib peremehe kartulivagusid muldama. Foto: Hobune viib peremehe kartulivagusid muldama.

    Varahommikul on platsis ka elektriliinide trasside rajajad. Võimas topeltratastega traktor 3022 DV Belarus purustab paarimeetrilist võsa samasuguse kergusega, kui randaaliks põllul põhku. Valgevenes on seda tüüpi traktoreid valmistatud enam-vähem 60 aastat ja algusmudelitega olen ka ise mulda kultuuristanud. Minski tehases toodetakse praegu aastas üle 100 tuhande traktori.

Foto NAGI's: Foto: Belarus 3022 DV.Foto: Belarus 3022 DV.

Kunagise nostalgilise firmanimega töömasinast ei saa jäädvustamata mööduda! Et korraga näidata kaunitari nii eest kui küljelt, mahutasin selle ühte kaadrisse. Enne mehega rääkides kinnitas too, et udu on igapäevane ilmanähtus.

Foto NAGI's: Foto:Tee ääres lõbus puhkepaik puuhobuse ja mehikesega  vankris.Foto:

Tee ääres lõbus puhkepaik puuhobuse ja mehikesega vankris.

Meelt tervendav on silmitseda korrastatud, ilusas seisus värvitud farme. Ja mis peamine: põldude vahel ei näe hukkuvaid tootmishooneid, mis kunagi ehitatud.

Neid on osatud kasutuses hoida. Põllukultuuride kasvatamine otsekui meil aastakümned tagasi.Foto NAGI's: Foto: Haljasmassi lõikus käib toonekurgede pilgu all.            Foto: Haljasmassi lõikus käib toonekurgede pilgu all.

Midagi siin nagu tehnoloogiliselt erinevat polegi, välja arvatud põldude suurus. Viljad on heas seisus, rohumaad niidetud. Agronoomi silm puhkab ja seda ka piltnikul.  

Polatsk ehk Euroopa naba

Polatsk (55°29'25"N, 28°46'4"E).

Foto NAGI's: Foto: Linna areng on seotud viikingitega (venepäraselt varjaagid). Foto: Linna areng on seotud viikingitega (venepäraselt varjaagid).

Polotsk(vene keeles) asutati 862. aastal ja on vanim Valgevene linn (P 20). Asub Zapadnaja Dvinaa (Lätis Daugava) ja selle lisajõe Polota suudmealal. Varjaagid rajasid läbi Ida-Euroopa oma kaubatee, mille üks haru läbis Polatski linna. Riiast allajõge on linnani 450 km. Viikingite laevateede võrgustik sidus Laadoga järve kui ka Balti merd Musta ja Kaspia merega. Polatski vürstiriik ehitas 11.sajandi alul Püha Sofia õigeusu katedraali ja sai õigeusu levitajaks kogu Valgevenemaal.

    Varjaagide sõidud katkestas mongoli vägede sissetung Kiievi-Venesse. Ent Poola Leedu väed takistasid mongolite läände suundumist.15. sajandist kuulus Leedu Suurvürstiriigile kogu tänapäeva Valgevene.

    Sama sajandi lõpus omistati Polatski linnale Magdeburgi õigus (omavalituse). Linna vapiks sai purjekas. Põhjasõja aegu tehti Peeter I käsul kirikust püssirohuladu. Pärast plahvatust oli kirik mitukümmend aastat varemeis. 1850. aastaks taastatud kirik sai teise välimuse, kunagiste sibulkuplite asemele ehitati lõunatiiba kaks sümmeetrilist 50 meetri kõrgusega torni, uuenes interjöör. Võimu ja uskumiste ajaloo pööristes olnud Püha Sofia katedraalil pole enam kogudust. 1985. aastast on kirikus muuseum, korraldatakse orelikontserte ja rahvusvahelisi muusikafestivale.

   Tänaseks on ajalooline vapp taastatud. Kolmemastiline purjelaev on postmargil ja lehvib ka linna lipul. Liimisin vapi fotole. Pildil näed varjaagide veetee algusosa Kreekasse ja üleval Daugava paremal kaldal Valgevene vanimat kivist kirikut ehk Püha Sofia katedraali.

    Praegu elab linnas 83 tuhat elanikku. Valdav osa inimestest on vene õigeusku. Venemaa teadlased Geodeesia Teadusuuringute Instituudist kinnitasid Valgevene geodeetide arvutusmeetodit , et Euroopa geograafiline keskpunkt asub Polotski linnas. 31. 05. 2008, linna tähtpäeval, paigaldatigi kesklinna parki obelisk «Polatsk – Euroopa geograafiline keskpunkt: 55 kraadi 30 minutit põhjalaiust ja 28 kraadi 48 minutit idapikkust.

Foto NAGI's: Foto:Huviväärset märki, Euroopa naba Polatski linnas, jäädvustab iga fotoaparaadiga külaline. Foto:Huviväärset märki, Euroopa naba Polatski linnas, jäädvustab iga fotoaparaadiga külaline.

Kuigi reisi jooksul külastan veel paari Euroopa naba, ei hakka sellele turismiatraktsioonile küsitavusi otsima. Usun, et kui Haanjamaal leiduks nutikaid mehi, tõestaksid nemadki Munamäe torni Geograafiliseks Keskpunktiks. Euroopa kaalu arvutuses jätta välja saarte ning mandri osast mõni punkt või, tuginedes nn uuematele andmetele, hoopis mandrijoont pikendada ja muid seoseid õigust pakkuval viisil enda kasuks seada.

   Ja mis haritud inimene see on, kes ei oska tõe pähe oma nägemust müüa. Polatski linnapargi väravas, pärast puude vilus lehvivate pintsakuhõlmadega Leninist möödudes on kõrgel sinisel riidel rippumas meeldetuletus: Polatsk on parim linn maailmas! Kohe tundsin, kuidas naeratus näkku valgus ja kogu sisemusse voolas nostalgia. Ma olen sind leidnud- Nõukogudemaa! Ent tuttavat loosungivärvi polnud kuskil, ainult üks must linnavalitsuse Mersu välksatas punast, kui pidurdas.

      Valgevene pealinna ringteeni jääb 220 km.

Hatõn ehk kurbuse helid

Minskist 50 kilomeetri kaugusel on paremal maantee ääres suurte tähtedega raiutud viit. Tähti märkamata pole võimalik neist mööduda - kas peakski! Seda enam, kui eelnevalt kodus veidi ajalugu uuritud.

    Sadade hukatud külade mälestuseks loodi memoriaal Hatõn, mis nagu üks inimkannatuste sümbol Teisest maailmasõjast. Valgevene külade mälestus avati 1969. aastal.

     Tallinnas, taotlemas viisat, küsisin Minskis elavalt noormehelt, kes Eestis ringreisil olles oma passi kaotanud ja saatkonnast abi otsimas, kas ta teab Hatõni asukohta. Teadis, aga vaatamas polnud käinud. Tänaseks on ühe küla ammune tragöödia uute sündmuste taustal pisut teisenenud. Tšernobõli aatomielektrijaama avariis kandus 70% ulatuses õhkupaiskunud radioaktiivset tolmu Valgevenesse. Inimesed pidid kodudest lahkuma. Põllud jäid kasutuseta. Riigipea on võrrelnud Tšernobõli katastroofi Valgevene külade hävimisega sõjas. Nüüd, nähtamatu vaenlase puhul, on oma elukohtadest lahkunud ligi 300 tuhat inimest. Radioaktiivse saaste tagajärgede likvideerimiseks on Valgevene riik kulutanud üle 20 miljardi dollari.

    Uued probleemid vähendavad vanade haavade valu ja aktuaalsust. Kui 2005. aastal Venemaal väljaantud autoteede atlasel on märgitud Hatõn, siis 2009. aastal Minskis trükitud autoteede kaardil seda kohta pole. Ent paiga leiad pea kinnisilmi magistraalil M-3, mis kulgeb Minskist Polatski suunas Vitebski linnani. Meelde tuleks jätta, et muuseum on esmaspäeviti suletud, teistel päevadel avatud 9.00 kuni 17.00. Memoriaali väljakule pääseb piiranguteta iga päev. Memoriaali Hatõn (54°20'04"N, 27°56'39"E ) mõjuvõimsaim kuju on 6 meetri kõrgune pronksist mees.


Vaata kaarti!

Foto NAGI's: Foto: Alistumatu inimene (skulptor S.Selihanov). 1-800x1200_7489Foto: Alistumatu inimene (skulptor S.Selihanov).

Prototüübiks külasepp Josif Kaminski, kes haavatuna, põlenuna öösel toibus ja laipade seast oma poja leidis. Vigastatud poeg suri isa süles. Mehe mälestustest võid internetist leida video http://khatyn.by/ru/about/ 

    22. märtsi hommikul 1943. aastal, 6 km sellest külast, oli partisanidel tulevahetus politseipataljoniga. Surma sai üks fašistide ohvitser. Kättemaksuks hävitati küla (149 inimest, üle poolte neist lapsed). Inimesed aeti küüni ja põletati nagu ka kõik külahooned. Eriti traagiline, et karistajate hulgas oli endiseid Punaarmee võitlejaid. Omad omade vastu… Mismoodi? Punaarmee oli Poola käest võtnud Lääne- Valgevene samadel alustel nagu Hitlergi. Toetudes Molotovi-Ribbentropi paktile, tungisid Nõukogude Liidu väed 17. septembril 1939 Poolasse. Sellest kuupäevast sai Stalinist sisuliselt Hitleri toetaja ja osaline Teises maailmasõjas. Valgevene ja Ukraina rahva nn päästmise operatsioon Poolas lõppes sarnaselt Eestile: „ kodanliku elemendi“ küüditamise ja mahalaskmisega. Kas sellises olus läksid mehed nõukogulikust patriotismist või lihtsalt sundusest Punaarmeesse!?Kui paljud ootasid esimest liitumist Hitleri armeega? Pealegi oli Stalingradi lahing veel olemata, ent Leningradi ja Moskva eeslinnades võidutsesid Saksamaa väed. Kes ei igatse kiiret sõja lõppu!? Kes teab langenute vastuseid? Võime vaid põhjuseid oletada. Ajalugu kinnitab, et jah, osa vangivõetud punaarmeelastest nii Valgevenes kui Ukrainas olid teisele poole üle läinud. Kas oli see liitumine oletatava võitjaga või pelgalt kättemaks omaste ja sõprade küüditamise eest? Küllap on siin mõlema teguri koosmõju.Endisel külatänaval on praegu 26 tuhkjas-halli obeliski, mis sümboliseerivad külamajade korstnaid.

Foto NAGI's: Foto: Korstnajalal on tahvel nimedega, kes majas sündinud ja elanud. Korstna ülaosal kelluke. Foto: Korstnajalal on tahvel nimedega, kes majas sündinud ja elanud.

Korstna ülaosal kelluke. Memoriaal kaikuvate katkendlike kellahelinatega pole üksnes hinge pitsitav elamus, vaid jääb mällu kui kunstiteos.

    Olen mitmendat tundi Hatõnis ega saa edasi… kellad helistavad, kuulutades justkui teistsugust aega. Sepp seisab oma surnud pojaga. Õhtupäike lohutab külade kalmistut. Haudadel,kuhu tagasi ei jõudnud ükski hingeline, urnides küla muld. Kogu memoriaali pindala on ligikaudu 50 hektarit. Ikka leidub lilli külade kalmistute küngastel või kõrgetel nimetähtedel.

    Ja jälle need kellad helistamas-korstna küljes-rippu- programmeeritult käsu peale vaikust lõhestamas. Inimesi on memoriaalil vähemaks jäänud ,minul fotomällu pilte tehtud. Mõelda öömajale, edasisõidule…, kuigi siinne püha paik nagu sunniks edasi olema.

    Sellest on möödas juba 40 aastat, mõni aasta vist vähem, olin õige elevil, kui sain teada, et isegi Fidel Castro olla Hatõni külastanud. Fidel oli siis legendaarne vabaduse idee eest võitleja! Sõitsin mootorratta seljas uut atraktiivset mälestist vaatama. Tänaseks on endise küla puud täiskasvanuks saanud, sirgunud uueks eluks. Ainult kellahelinad kannavad endist viisi seletamatut ärevust ja isegi kutsungit - ära unusta!

     Jah, kui riiki vallutava vaenlase vastu astuvad ka tsiviilelanikud, jääb kogu rahvas löögi alla. Teises maailmasõjas hukkus 2,2 miljonit ehk iga neljas valgevene elanik. Seega on riigis arvukalt leinajaid ja selle kinnitust näeb uute kirikute ehitamistega, rääkimata olemasolevate sümbolite austamisest.

     Olgu siis standardne mälestusmärk, skulptuur, igavene tuli või pärjad ristiga - alati leidub inimene, kes on vikatiga mälestist umbrohust puhtana hoidnud. Ainuüksi see tõdemus lisab reisile rahuldust, kui mõelda Eestis valitsevale mentaliteedile. Lihtsa poliitilise kübaratrikiga muudeti austus Punaarmees langenu vastu põlastusväärseks. Omavalitsustele majanduslikult kergem, äärmuslastele aga uus mängupaik, paljastamaks okupatsiooni ning kütmaks vaenlase otsimist.

Mirski kindlus ehk pilt rahatähelt

Sarnaselt tänapäeva seitsme maailmaime otsimise konkurssidele korraldab seda Valgevene riigi siseselts. Minu reisi sihtpunktide hulka kuulub Valgevene ja Ukraina huviväärsuste külastamine. Interneti hääletuse tulemusel on üheks Valgevene imeks Mirski kindlus ( 53°27'8.70"N, 26°28'15.60"E).Vaata kaarti!

Minskist linnatüüpi külasse Mir on 90 km. Sõit kindlusesse Minsk–Brest kiirteel (M 1, P 64). Kuni tee alguse tõkkepuudeni lubati veoautodel 80, sõiduautodel 100 kiirusenäitajasse võtta. Pärast 1 dollari tasumist voli juba 120. Lauge tee, kahesuunaline ja kahes reas. Minu Lada 112 kruvis end rõõmuga lubatuni. Mitmed, kes ei viitsinud pingutada, jäid maha! Huvitav kogemus, kui võimaldatakse kiirustada, siis hullusid möödasõitjaid ei kohtagi. Kas teinekord kihutatakse reeglite rikkumise, mitte tõttamise vajadusest või on tegu juhusega. Peegelsiledal teel on sõitmine puhkuseks, justkui preemia varem läbitud piirangute eest. Nauding naudinguks, kuid ega minagi üle veerand tunni punnitanud. Jäin truuks kütuse kokkuhoiule, kuni paduvihm panigi loodusliku piirangu. Märkasin, et isegi kõige julgemad või võimsamad masinad ei hakanud kiirust üle 100 pöörama.

    Külas Mir (tõlkes rahu) asub Mirski kindlus (P 64), mis on 2000. aastal kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse. (Tallinna vanalinn aastal 1997.) Kindluse tornid vaatavad sind ka 50- tuhandeliselt rahatähelt. Kindlust hakati ehitama, kui küla oli alles 200 -aastane. Kindlust, millel oleks ka sõjaline kaitsevõime, ajendas ehitama Poola krahvitiitli saamine. Kindlust mainiti esimest korda 1531. aastal, kui kohus arutas omaniku vara pärimist. Põhjasõja aegu laastasid kindlust Rootsi väed. 1730. aastaks oli kindlus täielikult taastatud ja elas sisehoovi ehitatud mitmekorruselise palee ja iluaedadega oma säravamat aega. Kõrgel vallil 25- meetrilised nurgatornid, 12 meetri kõrgusega ja ligi 3 m paksusega müüriseinad, ümbritsetuna veega, oli feodaalajastu Valgevene arhitektuuri ehe. Alates 1795. aastast jäi Vene Impeeriumi alaks. Palee põles 1812. aastal, kahjustusid kindlusetornid. Bastionid ja kaitserajatised on kindluse osad, mida sajandite jooksul on hävitatud, taastatud ning vastupidi. Vahetusid omanikud, ent keegi polnud enam huvitatud renoveerima kindlust ega sisehoovi paleed. Olemasolevaid hooneid tarbiti mitte ilu nautimisepärast, vaid majanduslikus plaanis. 19. sajandi alul töötas seal piiritusevabrik. 1921-st kuni 1939-ni oli Poola riigi ja edasi taas Venemaa valduses. Kuni II maailmasõjani tegutsesid seal teenindusartellid. Sõja ajal hoidsid sakslased kindluses vange. Pärast sõda leidsid seal varjupaiga kodutud, kes omakorda kahjustasid ehitist ja põletasid mööblit. Ajalooliste huviväärsuste taastamisega tehti algust 1983. aastal, 1992 avati muuseum. Puhkepäevad on esmas- ja teisipäev, lahti 10.00 -17.00. Restaureerimistöid tehakse praegugi. Kui pärale jõudsin, oli muuseum suletud. Ausalt öeldes ei kibelenudki nii väga raha kulutama. Pilet maksab välismaalasele 9 eurot ehk ligilähedaselt tuleks loobuda ühest Mirski kindluse pildiga rähatähest. Mulle piisab kulutustest interneti püsiühendusele, et hankida virtuaalselt muuseumide materjale. Hotellis polnud kohta. Kas minna kindluse lossi renoveerivate mehhanismide juurde? Just, kivimüüride kõrvale. Masinapark on lukustatud traataia taga, järelikult hulgused siia ei tule, hoovis võib isegi valvur olla. Juhul, kui keegi peaks varakult tööle tulema, on see äratuseks üsna meeldiv. Kuid usun kuue paiku juba fotoaparaadiga jalul olla, võib -olla veelgi varem, et päikese järgi õiget võttepunkti leida. Otsustatud. Linnakärast ka veidi eemal. Olla tasuta ajaloolises paigas, kus on aset leidnud värvikaid elupilte, see on enam kui loterii võit. Igas mõttes kordumatu võimalus! Jäädvustasin Mirski kindluse sinises õhtutaeva jumes.

Spidomeetris 1300, teine öö autos!

Foto NAGI's: Foto: Mirski kindlus.Foto: Mirski kindlus. Foto NAGI's: Foto:Vaade kindlusele külatänavalt. Foto:Vaade kindlusele külatänavalt.

Hommikuks õnnestus mul välja puhata. Külatänavas oli teine pilt. Veerand seitse, kui hõrgutavad pikad varjud, oli üks abistaja hädas kaaslase talutamisega. Kuna seltsimehe jõud ületas maa külgetõmmet, välditi hädamaandumist, vähemalt selle aja sees, kui nad kaadrisse sain. Pilt pole ilmutatud aasimaks, kui paljud Valgevenes alkoholi armastavad või kuidas kannatavad, vaid lustakate inimkeha võngete talletamiseks. Pealegi oli meeste häälitsustes pigem enesehaletsemist kui kõige vägevamatega räuskamist. Ja andku pildile jäänud andeks, ent nende õnnetust oli õige naljakas jälgida.

Njasviž ehk taastuv maailmapärand

Hea tujuga teise Valgevene maineka kultuuri- ja loodusobjekti poole! Tuleb sõita 10 km tagasi, ületada Brest-Minski magistraal (M 1) ning 25 km lõuna suunas (P 11) Njasviži (vene keeles Nesviž) linna. Kui Mir oli paari tuhande elanikuga linna moodi küla, siis siin on suursugusem olu. Linna keskel, Nemani lisajõe poolsaare vallseljakul, kõrgub mõjukas kindlus (53°13'22.31"N, 26°41'30.71"E), mis 2005. aastast kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse. Kindlus on seni nähtust tunduvalt kaalukam ja sellega võrdväärsena paigutatud ka maksujõulisemale Valgevene rahatähele ehk 100 -tuhandesele paberrahale.

     Njasviži linna ja kindluse areng on lahutamatus seoses Razdiwillide suguvõsaga. Kui linna valitseja ja omanik Jan Razdiwill ehitas puukindluse, siis tema poeg lammutas selle ja asendas tugevamaga. Kividest laotud kindluse ehitus algas 1551. aastal. Erinevalt Mirski kindlusest pidas Poola-Vene sõjas Njasviži kindlus Vene sõjaväele vastu, kuid mitte enam rootslastele. Napoleoni vallutuste aegu astus kindluse omanik prantslaste poolele. Viimane Razdwilli valitsejasugu lahkus 1939. aastal, kui Poola langes NSV Liidu osaks. Teise maailmasõja kestel oli kindluse lossis saksa sõjaväelendurite haigla.

Foto NAGI's: Vaade kindlusele lõunast.2-800_7793 Foto: Vaade kindlusele lõunast.

Et kindlus pääses sajandite jooksul suurtest purustustest, sobis see nõukogude ajal julgeolekutöötajate sanatooriumiks.

Foto NAGI's: Kellatorni taastamine.2-800_7812Foto: Kellatorni taastamine.

2000. aastal alustati lossi restaureerimisega, ent 2002. aasta põleng hävitas pööningu, kellatorni, põlesid saalide puidust talad. Tuletõrjevesi rikkus parkettpõrandad, kahjustas seinu, lagesid. Ent turistid saavad juba täna siseneda lossihoovi.

Foto NAGI's: Kindlus Njasviž, paremal näha sissepääs sillalt (53°13'21.68 Foto: Kindlus Njasviž, paremal näha sissepääs sillalt (53°13'21.68"N, 26°41'22.10"E).
Vaata kaarti 16. sajandi päritolu raekojas Njasviži linna turuväljakul on ajaloomuuseum (avatud 9.00-17.00), kus leiab täiendavaid teemasid reisisihi seadmiseks, linna kultuurilooga tutvumiseks: esimene valgevenekeelse raamatu trükkimine, esimene Valgevene statsionaarne teater jne. Ei saanud mööda kiusatusest jäädvustada hetke Eestist pärit autoga. Päris poisikese temp ehk nagu koera komme oma platsi markeerida. Tõstsin autost statiivi, et aparaati korralikult raekoja vertikaaljoontega ühendada.

Foto NAGI's: 2-800+7856Foto: Raekoda (53°13'9.27"N, 26°40' 55.56"E).

Jätnud kauni linnapildiga hüvasti, sai sõidusuunaks 150 km kaugusel kurikuulsa sõjaaegse sündmusega küla. Muljete salvestamiseks ja uutele avamiseks teen vahepeatuse.

    Teeäärses külas maitseb endiselt hästi Pärnust ostetud teraleib. Kaasa võetud kali on tunduvalt jahedam kui välistemperatuur. Ja must kass tuli ligi, nühkis vastu mind ja tegi täpselt sama musta kassi, kes oli meil koduhoovis,häält. Ei saanud poolehoidu tähelepanuta jätta. Andsin leiba, paraku muud ei olnud, aga sobis küll, andsin veel ja jätkuvalt hea mekk.

 

Dražno küla ehk traagilised valikud

 

Foto NAGI's: Küla algab (53°10'N, 28°08'E)  püha  ristiga , kui siseneda  Lepeli linnast.2-800_7907Foto: Küla algab (53°10'N, 28°08'E) püha ristiga , kui siseneda Lepeli linnast.

Dražno külasse (P 43) Starodorožki rajoonis jäi 1941. aastal sakslaste sissetulekuga ligi 80 -meheline politseigarnison. On vihjeid, et ka 15 külameest ühines Saksa politseiga. Karistussalklased asusid teedevõrgustikuga kõrgendikul, mis jäi metsadest 3 km kaugusele ja kontrollisid kogu ümbruskonda. Partisanid ei suutnud mitmel aastal tõkestada politseinike kuritegusid, kuni võeti uus taktika. 14. aprillil 1943. aastal süütasid partisanid politseinike ründamisel pooled külamajad ja tapsid valikuta, ka 25 kohalikku elanikku. „Olen oma,“ palunud tüdruk ja näidanud komsomolipiletit! Ei olnud pääsu, kui partisanid arvasid kedagi politseiga koostööd tegevaks. Külas hukkunud märgiti ettekandes surma saanud politseinikeks. Külaelanike tegelik saatus talletus ellujäänutes. Mida tugevamini pidi nõukogude inimene keelt vaos hoidma, seda rohkemalt ta praegu, aimates vabadust, seda kasutab. Kodulugude koguja kirjutas Dražno veretööst raamatu. Kas need partisanid, kes tapsid oma kaasmaalasi, jäävad kangelase aupaistesse või püütakse marodööre salata, näitab ajalugu. Samas on teada, et enamik Valgevene partisanidest võitles ennastohverdavalt oma rahva kaitsmise ja kodumaa vabastamise eest.

     Kuid Dražno ei olnud ainuke küla, kus omad läksid omade vastu. Arhiividokumentide ja tunnistajate ütlused pole alati kattuvad. Tõesti, ajaloo austajate eesmärk on, et riik peaks püstitama mälestusmärke kohtadesse, kus partisanid hukkasid rahulikke elanikke. Kas omade tapmine tulenes eksitavast teabest või saamatusest analüüsida olukorda, pole veel tänaseni selge. Praegu on tagajärgede kirjeldamise aeg, mis mitmeti lihtsam kui põhjuste leidmine.

Foto NAGI's: Dražno külas, endise kolhoosikontori kõrval, on hukkunud partisanide monument. 2-800_7892Foto: Dražno külas, endise kolhoosikontori kõrval, on hukkunud partisanide monument.

Aastaarvud tähistavad aega, mil mälestis paigaldati ja uuendati. Üle tee on katoliku surnuaed, kuhu maetud külaelanikke, kes traagilise sündmuse ohvrid. Paljud hauad on seal kadumas, kuna nõukogude ajal polnud võimalust kalmudele mälestusmärki panna.

     15. aprillil 2008 toodi ajaloolisi mälestisi kaitsva seltsi "Memorial" poolt lilli nii lahinguis langenud partisanidele kui ka nende kuulide läbi hukkunuile. Neli päeva hiljem püstitati surnuaia kõrvale, partisanide monumendi poole, kahe mehe pikkune ja kahe põikpuuga rist, mälestamaks neid katoliiklasi ,kes langesid partisanide käe läbi. Külamutike teadis rääkida, et miilits konfiskeerinud kõrge risti juba samal päeval. Internetist lugesin, et mälestusmärk oli paigaldatud 19. aprillil 2008. aastal, märkimaks nimeliselt 65 aastatagust tragöödiat. Puidust rist olevat ikkagi paar päeva paigal püsinud ja siis traktoriga ära lohistatud. 23. aprillil mõistis rajooni kohus mälestusmärgi püstitajale, seltsi "Memorial" esimehele, korratuse ja piketi organiseerimise eest 15 ööpäeva aresti. Samasuguse karistuse sai maikuus koduloouurija ja publitsist. Põhjendati, et mälestusmärgi püstitamine polnud kooskõlastatud kohaliku võimuga. Risti püstitamise ajal oli kokkutulnuid 30 ringis. Tänaseks on vallandatud ka külanõukogu esimees, kelle süüks, et lubas mustata partisane.

      Inimesed on ettevaatlikumaks muutunud. Sündmustest 300 meetri kaugusel on küla- pood. Kaupmees polnud aga ristist midagi kuulnud, nii ta väitis. Seevastu mustikaid müüma tulnud mees teadis rääkida, et pärast risti kõrvaldamist olid miilitsad paar ööpäeva valvanud, et ei toimuks omapäi uut aktsiooni, aga seda ei juhtunud. 1 kg marjade eest saab korjaja pudeli õlut. Mees arvas, et seda on vähe. 0,5 liitrit maksab 3000 rubla. Mina marju ei ostnud, küll aga ilusaid suuri tomateid. 3 kg maksis sama mis 2 -liitriline tomati- mahl: 6600 rubla ehk 25 krooni ja liitrine tetrapkendis piim 3,2% 5 krooni. Kui juba rahast juttu, siis lisan reisi kõige olulisema: bensiin A-98 hinnaks on 13 krooni. 3 krooni tuleks odavam, kui võtta A-95, ent kõrgema oktaanarvuga bensiini kasutamine on ökonoomsem. Mootor arendab kiirust juba pisemalgi jalavajutamisel. Kütuse väiksem kulu korvab hinnavahe.  

 

Metsavennad ehk iga mehe eelistus

Rist küla piirimail tuletas meelde üht teist kurblugu.

Foto NAGI's: 2-800x1200_7911 Foto: Õigeusu kaksikrist.

Olin poisipõnn Pillapalus, kui öösel automaadivalang tuppa tärises. Ema ei avanud metsavendadele ust. Need tegid puskariga meelt parajaks ja käisid külades lisa võtmas. Pole esimene kord meenutada, kuis mehed end puskariga vastutusest vabastasid ja vabadusvõitluse meelel või kättemaksu sõgeduses omade pealt matti võtsid. Rööviti vahel kaupluseid ja kolhoosikontoreid. Minu kolleeg, Jäneda tehnikumi lõpetanud noormees, ühel korral pääses. Pererahvas peitis agronoomi keldrisse, kui oli kuulda metsavendade tulekut. Kuid mitte kõigil ei vedanud. Metsavendade kuritööst Eestis ei ole sünnis rääkida, selle asemel püüame teiste riikide lugusid uurida ning levitada.

     Mäletan algkooli aegu hommikut, kui levis sõnum klassivenna isa surmast. Mind see riivas, isa teema oli minu jaoks tähtis, sest ikka ootasin teda. Punaarmeest tuli pisut lootustandev sõnum, et teadmata kadunud. Teadsin ka amnestiast ega saanud aru, miks metsavend vabatahtlikult metsast koju ei tulnud. Aastate möödudes pole asjad targemaks saanudki. Õigemini peaks seda küsima külma sõja aegsetelt raadiohäältelt. Aga kes julgeks USA, meie kiidetud abistaja käest nõuda metsas hukkunud meeste perekondade kannatuste leevendamiseks kompensatsiooni. Kui ei suutnud lubatud „valget laeva“ saata, siis heasta petetute lootus! Vähemalt peaks see propagandat tootnud riik vabandust paluma. Sõber-riik oleks õpetanud metsavendasid analüüsima valikuid. Kas aastateks sattuda vanglasse? Või jääda julgeolekutöötajate püssikuulide märklauaks, kui amnestias pakutud tähtajaks metsast välja ei tulda? Vabaduse nime kandvad raadiojaamad tegelesid ennekõike Nõukogude riigikorralduse materdamisega, mitte aga kodanike abistamisega, kuidas ellu jääda.

     Praegu ehitame endale midagi päästelaeva sarnast. See on Puskarilaev, pole küll Valge, ent peaks käivitama uusi töökohti ja sõidutama turiste nostalgiajooki pruukima. Osa poliitikuid mõtleb, kuidas põlistada puskariajamist, kuidas vägijoogiga aidata maarahvast. Kui ühed loovad puuskulptuure ja väärtustavad meie metsakultuuri, siis teised ajastavad, kuidas teenida metsavendade vabadusvõitluse müümise pealt dividende.

     Meenub üks vabadusvõitleja, kelle vaprus võttis teistelt söögiisu. Olin noore mehena mitmed kuud Tartus kopsutuberkuloosi sanatooriumis. Üks jändrik tasase loomuga vanem mees minu palatis, kui oli saanud haiguslehe raha ja linnast toonud kangemat kraami, muutis voodi lahinguväljaks. Äkki raputas ta kokkupandud käsi, lennutas täristades sülge nagu kuuliprits ja andis aina tibladele valu. Oli mängult püssimees ja kohtunik. Teinekord, veel praegugi, tahame metsavendade omakohut pidada õiglasemaks partisanide omast. Kas see tuleneb nüüd kuradist või jumalast, võta kinni, mina ei usu kumbagi! Teadmatus teeb vabaks, aga teinekord suunab poliitilisse kanapimedusse. Vargapoisse, kes metsas redutasid, nähti hiljaaegu kangelastena, kuna olid kättesaamatud Nõukogude miilitsale. Näeme seda, mida otsime, mitte aga kogu tõde. Meil on piinlik endale tunnistada, et USA ei tegelenud eestlaste abistamisega, vaid külma sõja õhutamisega ning metsavennad olid selleks sobivaks vahendiks. Lihtsaim valik, mida uskuda, on neil, kel lühike mälu või kes oma vanuse poolest ei saagi midagi sõjaajast ja sellele järgnenust meenutada.

Sõidan looma nimega linna poole. Veel 80 km.

 

Babruisk ehk järjega juutide linnas

 

Kella kuueks oli kali otsas. Parajasti luges näitsik raha, kui lootsin end palavusest turgutada (53° 8' 44.20"N, 29° 14' 6.95" E). Koos nõukogude korraga lõppes Eesti tänavatel vaadist kalja müük. Et valgevenelastel pole tarvidust tunnistada euronõudeid, joovad nad, kahjustamata oma tervist, lahtist kalja. Kahju, et ei jõudnud nostalgialist jooki proovida, küll aga jäädvustasin kaljanõu. Pool liitrit kalja oleks saanud 800 rubla ehk 3 krooni eest.

Foto NAGI's: Tagaplaanile jääb õigeusu, rahvasuus Valge kirik.2-800--7944 Foto:Tagaplaanile jääb õigeusu, rahvasuus Valge kirik, millest edaspidi pikemalt.

Linna läbival Dnepri lisajõel Berezina, mis oli varjaagide üheks veetee osaks, tegeleti juba 1000 aasta eest kala- ja koprapüügiga. Linna nimi Babruisk ( vene keeles Bobruisk) on tuletatud sõnast babjõr, mis tähendab kobras.

    Praegu lubatakse Valgevene jõgedes kopraid püüda oktoobrist kuni aasta lõpuni. Linnas alles vaid 2 kobrast. Üks seisab, teine istub. Monumentide juures armastatakse fotografeerida. Istudes saab pildile jääda Gastello tänaval maja nr 6 juures.

    Esimest korda on linna mainitud 1387. aastal. Enamik aega valitsesid siin Leedu vürstid ja Poola-Leedu ühisriik (Rzeczpospolita). 16. sajandil laastasid tatarlased ja ukraina kasakad linna. 19. sajandist jäi linn Venemaale. Vene impeeriumi läänepiiri kaitsmiseks ehitati Babruiski kindlus, mille seinad on kuni 10-ne kivi paksused ega purunenud tolle aja suurtükiväele. 1812. aastal ei suutnud Napoleoni väed seda nelja kuu jooksul vallutada. Niivõrd kuidas kindlus kaotas oma strateegilise tähtsuse, kasvas tema poliitiline osa. Kasarmutes kandsid dekabristid karistust, eri aegadel hukati seal tuhandeid inimesi. Teises maailmasõjas hävis kindlustus osaliselt. Praeguses seisus pole huvitav seda pildistada.

   Babruisk nimetati ümber Stalini 70. sünnipäeva auks. Linn kandis Stalinski nime kuni 1961. aastani, kui palsameeritud Stalin maeti Moskva mausoleumist Kremli maamulda. Praegu on Babruiski linnas üle 200 tuhande elaniku, kõige rohkem valgevenelasi, teisi rahvuseid alla kolmandiku. 100 aastat tagasi oli linnas juute üle 70%, nüüd alla 5. Kui 1926. aasta rahvaloendusel oli kogu Valgevenes juute vaid 8%, siis selles linnas 42%. Olgugi, et paljud juudid 1980 .aastal emigreerusid, on tunda nende geenide toimet. Linn on mitmepäraselt arenenud. Valmistatakse põllumajandustehnikat, väiketraktoreid, erinevas valikus rehve. On oma jalatsivabrik, lihakombinaat ja leivatehas. Hästi on edenenud jõetransport, sadam, metsatöötlemine, keemiatööstus ja keraamika valmistamine. Tööpuuduse üle ei kurdeta. Inimesed on lahked ja hoolivad. Plakat ”Mõtle, kus on sinu laps õhtul kell 10” on linna majaseinal ja sama austavas kohas ning formaadis kui reklaamtahvlidki.

Foto NAGI's: 2-800_7923 Foto: Babruiski äärelinnas on valmimas Jumalaema Ibeeria pühakuju kirik.

Linnas on taastatud mitmeid õigeusu kirikuid. Kirikute ehitamine võidu auks ja hukkunute mälestuseks sai alguse pärast 1812.aasta Isamaasõda.Praegu on kogu Valgevenele iseloomulik ehitada kirikuid, tähistamaks võitu fašismi üle. Et võit oli suur ja ohvriterohke, on kirikuid ka palju taastatud ning juurde ehitatud. Ajaloolise tõuke jumalateenistusteks andis Babruiski kindlus. 7000 sõjaväelasele ehitati kasarmute lähedale keset linna mitu kirikut. Linnas on Bobruiski piiskopkonnal 8 õigeusu kirikut. Linna sümboliks on Püha Georgi (Jüri) ehk Valge Kirik, mille nime tuletust juba alul mainisin. Kirik ehitati aastatel 1905-1907 garnisoni kirikuks. Alates Vene kodusõjast kirik laastati nagu paljud teisedki Nõukogude Liidu territooriumil asunud jumalakojad. Purustati kuplid, kellatornid. Moonutatud ehitisest sai õmbluskoda, sõja ajal oli seal saksa autode remonditöökojad, pärast sõda söökla ja Lenini -nimeline raamatukogu. 1990. aastal tagastati kirik usklikele. 1998. aastaks on õigeusu kirik taastatud. Jumalateenistusi peetakse iga päev, välja arvatud esmaspäeval, kui sellele ajale ei lange kiriklik püha. Valge Kirik avatakse hommikul kell 6, suletakse õhtul kell 9.

 

Kalinkovitši ehk ajaloolised keerised kirikutega

Babruiskist Poolasse sõites oleks Bresti linnani 420, loode suunas Minskisse 160 km. Minul otsesuund lõunasse ja kaasas lootus leida vapustavaid tõekildusid. Tean, et ajalugu on neid minu teele jätnud. Tundub, et alates kopralinnast algabki nostalgiline maanteesõit. Olen teel olnud kaks päeva, sõitnud 1500 km ja alles nüüd tuli vastu esimene Ziguli ja üleni punane. Mõnekümne km järel seisab tee ääres sinine, teises külas kohtusin topelttuledes kollasega. Eemal suur kartulipõld samasuguses kasvufaasis kui mul kodus. Kevadel katsin oma põllu võrguga, siin enam lõunasooja. Rukis ei ole veel valmis, kuid jõuline, tühikuteta, puhas. Mais aga kehvakene, madal, alla meetri, tal aega kasvada.

    130 km sõitu (P 31) ja jõudsin ligi 40 tuhande elanikuga Kalinkovitši linna (valgevene keeles Kalinkavitšõ, nime lõpus harjumatu õ nagu segab kasutamist).

Foto NAGI's: Mälestusmärk Afganistanis hukkunutele.2-800_6511 Foto: Mälestusmärk Afganistanis hukkunutele.

Pioneeride tänav on justkui tõmbekeskus. Ühel pool õigeusu kiriku kuplid ja vastas monument ergava punase viisnurgaga (52° 07' 44.60" N, 29° 19' 58.95" E). Fotoaparaat kaela ja enne, kui päike peitu poeb, kiiresti pildistama. Eemalt tundus, et mingi standardne pärastsõjaaegse obeliski punatäht üle värvitud, ent uudistama ajas asukoht. Ikkagi keset linna ja haljastus justkui pidulik ülikond rätsepa nõelasilmast. Esmapilgu reportaažlikust pildistamise soovist kasvas põhjalikum tutvus.

    Mälestusmärk avati 2004. aasta suvel. Monumendi tumedam ja heledam sambakaar on üksteisele vastandunud, tähendamaks head ja kurja. Üleval, keskel paiknev viisnurk sümboliseerib sõdurit, kes reguleerinud jõuvälju: helgemal poolel on suurem mõjuvõim kui tumedal . Kalinkovitši sõdurite obeliski kõrgema külje tõusunurk harmoneerub eemalseisva kellatorni katusega.

    Mälestusmärk on pühendatud, võttes appi meie kõnepruuki, misjonäridele ehk kohalikus tähenduses sõduritele-internatsionalistidele, kes hukkusid õigluse eest väljaspool riigipiiri. Nagu meie riik nii Valgevenegi, vaatamata aegades kujunenud sisule, ei nimeta oma sõdureid okupantideks. Nii meil kui neil on positiivne ellusuhtumine ja oskus anda sündmustele patriootine vorm. Afganistanis hukkus 5 Kalinkovitši rajooni noort meest. On austav, et mälestusmärk asub uue Jumalaema Kaasani Ikooni Kiriku kõrval. On tähenduslik, et Valgevene iseseisvumisega kasvas inimeste tung kirikuisse.  Usklike algatusel ja kohaliku võimu heakskiidul otsustati ehitada suurem kirik lõhutud Püha Nikolai kiriku kõrvale. Raha annetasid eraisikud ja firmad...

   järgneb minu virtuaalses reisiraamatus